top of page

Kahtlemisest

Šveitsi maalikunstniku ja kuraatori Rémy Zauggi (1943 – 2005) maalid on vormilt lihtsad. Eredavärvilistest maalitud tähtedest moodustuv lause mõnd teist tooni, aga samuti kiiskaval taustal. Ent mitte alati. 

 

On üks 1994. aastal valminud teos, mille taustaks hoopis soojades hallides ja rohelistes toonides Müncheni kaart ja sellele on kirjutatud hallid sõnad, mida nende suurusele vaatamata on vaat et keeruline kokku lugeda. Need sõnad on „ABER ICH / DIE WELT / ICH SEHE / DICH“. Aga mina, maailm, ma näen sind. See lause kannab endas korraga lähteülesannet ja kokkuvõtet. ​

 

Püüdes suhestuda segase, muutuva ja mõnikord hirmuäratava maailmaga, asume instinktiivselt korda ja stabiilsust looma. Me otsustame, kuidas kõik toimib või peaks toimima, paneme paika oma seisukohad selle suhtes, mida me näeme või kuuleme, mis on soovitav ja mis on ebasoovitav. Me loome seadusi. Me kirjutame reegleid. Me lisame Vikipeediasse aina uusi ja uusi seletusi, olgu need kui tahes ebatäielikud. Me tõmbame piire. Meie mõtlemine on pidev stabiilsuse tootmine. Ja vahel ehk tundubki, et see on olemise ainuvõimalik vorm. 

 

Me elame ajal, mille üks iseloomulikumaid tunnuseid on see, et põrkume igapäevaselt paljude erinevate tõdede, vaatenurkade ja uskumustega. Ent need lõputud kokkupõrked ei vii just kuigi tihti selleni, et omaenese mõttemustrid tõepoolest üle vaataksime, küsimuse alla seaksime. Pigem võib ühiskonnas tajuda jätkuvat igatsust 20. sajandi fin du siècle’i järele, mil erinevaid perspektiive polnud õigupoolest küll sugugi vähem, ent nende jõudmine meie omailmadesse oli siiski raskendatud. 

 

Oma ajaga harjumine ja sellesse päriselt kohale jõudmine ehk võtabki aega, ent praegu toimuv, kus võõrana näiva vaatenurgaga kohtudes ei esita me mitte küsimusi iseenda teadlikult ja alateadlikult konstrueeritud tõekspidamiste kohta, vaid klammerdume kõigi oma küüntega tuntu ja tuttava külge, võib kergesti viia (ja on juba viinud) dogmade tekkimiseni. Ent kahtlemiseta on uute horisontide avastamine peaaegu võimatu. ​

 

Julgus kahelda on esimene eeldus kohtumise toimumiseks. Kahtlemine on risk, teadmine mitteteadmisest. Alles kahtlemisega leppides, seda väärtustades, on võimalik avada oma tajud uutele võimalikkustele. ​Milline on kunsti roll maailmas, kus kahtlemisest on saanud nõrkuse või – veel hullem – reeturlikkuse märk? Kuidas teha vaataja/kogeja teosega kohtudes märkamatult relvituks, anda talle kindlus, et hirmus tasakaal kaotada pole midagi valet ja kukkumine on loomulik osa teekonnast? ​

 

Kunstil ei ole mingit tõemonopoli, aga meil on võimalus esitada küsimusi, seada kahtluse alla harjumuspäraseid mõttemalle ja raputada uskumussüsteeme. Ent selleks, et kunst võiks üldse mõeldagi väliste mõttemustrite segamisest, peab kõigepealt küsimuse alla seadma teatri enda, selle toimemehhanismid, loomepõhimõtted, meeskonna ja tööjaotuse, töötamise vormi ja sisu. 

bottom of page