Päev, mil me ei kohtunud
26. oktoober
18:00
Paavli Kultuurivabrik
2. septembril 1666 kirjutas Samuel Pepys oma päevikusse: „Mõned meie teenijad istusid eile öösel üleval, et valmistuda tänaseks pidusöögiks. Jane äratas meid kella kolme paiku ja teatas, et nägi linnas suurt tulekahju süttimas.” Kapten Scott kirjutas 29. märtsil 1912 oma päevikusse: „Me peame lõpuni vastu, aga me jääme aina nõrgemaks, lõpp ei saa enam kaugel olla. Mul on kahju, aga ma usun, et ma ei saa siia rohkem kirjutada.” Ja Anne Frank kirjutas 8. juulil 1944 „Ma näen, kuidas maailm muutub aeglaselt metsikuks, ma kuulen lähenevat äikest, mis ühel päeval ka meid hävitab, ma tunnen miljonite kannatusi. Aga ometi, kui ma vaatan taevasse, on mul tunne, et kõik muutub paremaks, et ka see julmus lõppeb ja rahu ning vaikus naasevad taas.”
ChatGPT usub, et need on kolm ajaloo kuulsaimat päevikusissekannet. Ometi peitub päeviku fenomenaalsus just faktis, et kirjutamise (esmane) eesmärk ei ole avaldamine, kirjutatu jagamine, kuulsus.
Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituut korraldab oktoobrikuus Paavli Kultuurivabriku sarja Paavli.LIT raames aktsiooni „Päev, mil me ei kohtunud”, et keevitada ainulistest sissekannetest tervik, lammutada päeviku sirelilõhnalist buduaari-mütoloogiat ning muuta mitte-kohtumised kohtumiseks.
Me palume kümnetel inimestel üles kirjutada üks päev 2023. aasta sügisest – neljapäev, 19. oktoober. Päev, mis ei kordu kunagi. Päev, millesarnast pole olnud varem ega tule ka kunagi hiljem. Ja samas… Päev, mis ei ole millegi poolest eriline ning kaob ajaloos kümnete ja sadade teiste päevade unustuse halli.
Ja 26. oktoobril kell 18:00 kohtume Paavli Kultuurivabrikus, et päevikusissekannetest saaks „Päev, mil me ei kohtunud”, puudulik tervik ja terviklik puudutus, mis laseb ühel päeval sõnas kajama jääda.
Päevast, mil me ei kohtunud, võrsub väät, mis põimib meid kokku.
Ajas. Ruumis. Mälus.
Sissekannete taustal kõnelevad kolm kirjanikku päeviku ajalikust ja ajatust fenomenist.
Kontseptsioon ja dramaturgia
Jan Teevet & Oliver Issak
Inspiratiivne tugi
Elisa-Johanna Liiv & Maria Esko
Korralduslik tugi
Paavli Kultuurivabriku meeskond
Päevast, mil me ei kohtunud, võrsub väät, mis põimib meid kokku.
Ajas. Ruumis. Mälus.
Kui keegi pilti teeb, siis teeme sellest kastist fotoalbumi. Kui ei tee, jääb siia see enigmaatiline keerlev kivi.
Manuaal
Marie Under
19. oktoober 1943
Halb öö. 2x unerohtu. Ilus ilm, veidi jahedam. Browningute kirjad.
Vaino Vahing
19. oktoober (1971)
Kliinilisel konverentsil haige arutelu. Räägitakse hämarolekust, et sel korral
pidavat ka luul ja hirm olema. See on Kadastiku ja Aru tase, kes üldse vist
midagi ei loe. Selliseid staažiga hooplevaid arste on kerge kahe nädalaga
kummutada. Ei viitsi vaielda.
SAMM 1 — avamine
Löö valla oma märkmik või Wordi document. Pea meeles, sa asud kohe ajalugu üles kirjutama. See on oluline!
SAMM 2 — kirjutamine: ilm
Pane esiteks kirja, mis ilm täna on. Sajab? Ei saja? On tuuline? Pilvine? Külm nagu lumekuninganna tagaaias? Või palav nagu Riigikogu infotunnis? Ja võib-olla on ilm ... lihtsalt ilm. Muutusteta.
SAMM 3 — kirjutamine: tegevus
Mis sa täna tegid? Kus käisid? Kellega kohtusid? Kas keegi rääkis midagi ootamatut? Mõni pikalt vindunud konflikt paiskus valla? Päiksekiir langes täna täiesti teise nurga all? Õlu sai külmkapis otsa? Orkester mängis Estonias (taaskord) jumalikult? Tänava remont sai valmis või just vastupidi, tänava remont ei saanud ikka veel valmis?
SAMM 4 — kirjutamine: mälestus
Viimaks pane kirja midagi, mis jääb sulle sellest päevast meelde. Midagi,
mille peale sa ka kolme kuu, aasta või aastakümne pärast tagasi mõtled. Mis mälestus sulle täna, 19. oktoobril, tekkis?
SAMM 5 — lõpp
Sulge märkmik või salvesta Wordi dokument. See on nüüd tehtud. Saada oma sissekanne aadressil oliver@instituut.art
SAMM 6 — hüpe tundmatusse
Manuaalid ei ole sinu teema? Tajud aega teistmoodi? Viska kõrvale kõik eelmised sammud ja kirjuta täpselt nii, nagu tahad.
Aino Kallas
19. päev, öösel (oktoober 1951)
Ei saa und – mu irdolek, mitte kuhugi kuulumine närib ja vaevab hinge, see on nagu vaste mu kehalisele aneemiale, mis hävitab elukõlbulikud punased verelibled. Aga mis oleks see hepariinisüst, mis raviks hingelist kehvveresust – on see üldse leitud?
Hommikul, pühapäev
Olen alati teadnud, et sõltumata mu oma tahtest mõjutan ma üht inimliiki oma pelga olemasoluga, ärritan neid. Nad nagu tunneksid ähvardust oma olemasolule, kuigi ma kunagi ei esine ründavalt, vaid hoidun hoolega astumast nende konnasilmadele. Meilahti tuttavas varjupaigas Pärast kõiki kitsaid ja ülekoormatud kodusid mõjub Meilahti laia ja avarana, otsekui oleks seal tõepoolest rohkem õhku ja avarust.
Karl Ristikivi
19.10.1961 – neljapäev
Nägin täna kino Vingenis de Sica filmi “Kaks naist”. Nii nagu omal ajal “Jalgrattavaras”, nii jättis ka see puudujäägi tunde. Pealegi puudus siin viimase filmi puhtinimlik intiimsus. Pime juhus, anonüümne kurjategija – see ei anna välja tragöödia mõõtu, vaid kuulub samasse kategooriasse kui õnnetused ja kuritööd ajalehes.
Vihmane ja udune ilm jätkub. Samuti ka depressioon ja jõuetusetunne. Kogu aeg vaevavad mind ebameeldivad kohustused, mille täitmiseks ma ei suuda jõudu koguda. Ma ei ole ka täna midagi head teinud. Ma ei oska ka midagi ette võtta,
mis mulle rohkem meeldiks.
Kavatsen tellida Nyman & Schultzi brošüüri, et näha, mis nende Egiptuse reis sisaldab.
Vaino Vahing
19. oktoober (1972)
Lennart Mere film “Veelinnurahvas”. Erakordselt terav ja täpne taju, kirgastus kogu lapsepõlv. Veel ei saa eestlane rääkida sellise filmi puhul sümbolitest. Eluolu meile liiga lähedane, setupoistele vähemalt. Vaatas ka Madis Kõiv, kes pärast pildistas, kui ma püüdsin Merele oma muljetest rääkida. Siis viis koolivend Hans Trass Mere minema.
