2. septembril 1666 kirjutas Samuel Pepys oma päevikusse: „Mõned meie teenijad istusid eile öösel üleval, et valmistuda tänaseks pidusöögiks. Jane äratas meid kella kolme paiku ja teatas, et nägi linnas suurt tulekahju süttimas.” Kapten Scott kirjutas 29. märtsil 1912 oma päevikusse: „Me peame lõpuni vastu, aga me jääme aina nõrgemaks, lõpp ei saa enam kaugel olla. Mul on kahju, aga ma usun, et ma ei saa siia rohkem kirjutada.” Ja Anne Frank kirjutas 8. juulil 1944 „Ma näen, kuidas maailm muutub aeglaselt metsikuks, ma kuulen lähenevat äikest, mis ühel päeval ka meid hävitab, ma tunnen miljonite kannatusi. Aga ometi, kui ma vaatan taevasse, on mul tunne, et kõik muutub paremaks, et ka see julmus lõppeb ja rahu ning vaikus naasevad taas.” 

​

ChatGPT usub, et need on kolm ajaloo kuulsaimat päevikusissekannet. Ometi peitub päeviku fenomenaalsus just faktis, et kirjutamise (esmane) eesmärk ei ole avaldamine, kirjutatu jagamine, kuulsus. 

 

Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituut korraldab oktoobrikuus Paavli Kultuurivabriku sarja Paavli.LITraames aktsiooni „Päev, mil me ei kohtunud”, et keevitada ainulistest sissekannetest tervik, lammutada päeviku sirelilõhnalist buduaari-mütoloogiat ning muuta mitte-kohtumised kohtumiseks. 

​

Me palume kümnetel inimestel üles kirjutada üks päev 2023. aasta sügisest – neljapäev, 19. oktoober. Päev, mis ei kordu kunagi. Päev, millesarnast pole olnud varem ega tule ka kunagi hiljem. Ja samas… Päev, mis ei ole millegi poolest eriline ning kaob ajaloos kümnete ja sadade teiste päevade unustuse halli. 

 

Ja 26. oktoobril kell 18:00 kohtume Paavli Kultuurivabrikus, et päevikusissekannetest saaks „Päev, mil me ei kohtunud”, puudulik tervik ja terviklik puudutus, mis laseb ühel päeval sõnas kajama jääda. 

 

Päevast, mil me ei kohtunud, võrsub väät, mis põimib meid kokku. 

 

Ajas. Ruumis. Mälus. 

 

Sissekannete taustal kõnelevad kolm kirjanikku päeviku ajalikust ja ajatust fenomenist.