top of page

Kus on kunsti koht?



Kujutage ette kaarti, mis ei näita mitte ühe või teise linna teid ja tänavaid, vaid kogu ühiskonda oma täiuslikus ebatäiuses. Kus oleks sellisel kaardil kunsti koht?

Ajaloolises klapptoolidega teatrimajas, riiklikus kunstimuuseumis või uhiuues, kriiskavate vaateakendega kaubanduskeskuses? Ehk hoopis selle sadade peatuskohtadega parklas? Pinkidega ääristatud linnaväljakul? Linnavalitsuse või – miks mitte – hoopis parlamendi istungisaalis? Toretsevate eramajadega aedlinnas või magalas, kus kortermajade vahel pleegib pesu ja mängivad lapsed?

Alumises vasakus nurgas, paremas ääres või keskel? Tsentrist piisavalt kaugel, et säilitada selget silmavaadet, aga ometi piisavalt lähedal, et kellelgi kunsti olemasolu kogemata meelest ei läheks? Või lihtsalt kõigest ja kõigile, kõigist ja kõigele mugavas kauguses?

Kunsti jaoks ei ole õiget kohta.

Ei ole mugavat kohta. Ei ole turvalist kohta. Sest kunsti koht on kõikjal. Ühiskonna kõikides kihtides. Kõige kõrgemates ja kõige armetumates. Kunst liigub, muutub ja teiseneb, nõuab vastuseid neilt, kellel on hääl ja annab hääle neile, kes on selle kaotanud. Liigub ajas ja ruumis, seob mineviku kogemuse oleviku küsimustega, et võiks sündida hetk, mille sügavusest kajab vastu tulevik.

Laskmata end piirata linna-, maakonna- või riigipiiridest, loob kunst iseendale olemise kohad. Kohad, kus astuda kaugemale sotsiaalsete probleemide pelgast kujutamisest või eiramisest.

Kunst avab ruume. Nihutab piire. Ja niipea, kui ruum on piisavalt avar, et sinna mahuks kas või üks inimene ja tema mõtted, avab kunst ukse ja kutsub sisse need, kes on valmis selle ruumi üle võtma. Muidugi on see riskantne. Muidugi võib juhtuda, et need, kes ruumi sisenevad, muudavad seda, nihutavad selle piire või pettuvad selles sootuks ja lahkuvad, aga...

Aga riskimata pole ükski kohtumine võimalik.

Comments


bottom of page