Vene Teater / Avatud Teater

AVATUD KÜSIMUS

Viimase rahvaloenduse andmeil elab Eestis 211 erineva rahvuse esindajaid, kellel on 243 emakeelt, kokku 1 365 884 inimest. Eestlasi on 925 892, venelasi 306 801. Eesti keelt oskab 84% rahvastikust: emakeelena 67% ja võõrkeelena 17%. Inimesi, kes eesti keelt ei räägi, on umbkaudu 220 000. Need arvud võtavad meid kokku ja ei ütle meie kohta samas mitte midagi. Numbrid loovad illusiooni mõistmisest, ent päevast päeva elatud elud selgepiirilisse statistikasse ei mahu. Mida tähendab olla üks 306 801 venelasest Eestis? Millised väljakutsed ja võimalused vormivad nende umbes 220 000 inimese argipäevi, kes eesti keelt ei räägi? Mis tunne on lapsel, kes on üks vaid kahekümnest sindhi keele kõnelejast Eestis või 97aastasel naisel, kelle lapselapsed tema rannikumurdes lugudest aru ei saa? Mis tunne on osata Eesti viipekeelt ja teada, et neid, kellega selles keeles suhelda, on alla poole tuhande? Ja kuidas seletab eestlane oma ukrainlasest naabrile, mis tunne siis ikkagi on olla eestlane? Mis tunne on olla oma? Mis tunne on olla võõras? Mis tunne on olla teine? Vabaduse väljakust sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel on üks maja. Ruum, kus peaksid kohtuma kaks kultuuri, kaks keelt, kaks elutunnetust, kaks naabrit. Ruum, mis peaks olema ühenduslüli kahe keele, kultuuri ja rahva vahel, ruum, kus ühisel pinnal võiksid üksteist tundma õppida erinevused, ruum, kus mõlemad (ja kõik) võiksid tunda ennast teretulnuna. Mõistetuna. Ruum, kus öeldaks, et isegi, kui me ei mõista, siis me vähemalt püüame. Ent täna, 2023. aasta maikuus, seda kohtumist ei toimu. Vene Teater on üks kaheksast riigi osalusega sihtasutusest, kellele eraldatakse igal aastal miljoneid. Mitte kümneid, tõsi, aga näiteks kolm. Umbes sama palju kui Draamateatrile või Noorsooteatrile. Vene Teater kuulub ringi, kuhu ei kuulu ei Von Krahl ega Tartu Uus Teater, ei VAT ega Fine 5. Sellesse ringi kuuluvatel teatritel on selge raison d'être. Nende toetuste taga on vankumatud põhjendused, selge visioon, mida, kellele ja miks nad teevad. Kui keegi peaks küsima, on seda ikka vaja, piisab sellest, kui avada teatri põhikiri ja lugeda kahtlejale ette seal sõnastatud eesmärgid. Etendusasutuste seadus ütleb, et riigi asutatud sihtasutusena tegutsevale etendusasutusele määratakse riigieelarvest toetus etendusasutuse põhikirjaliste eesmärkide täitmise tagamiseks. Aga mis on Vene Teatri olemasolu põhjus ja põhjendus? Põhikirjast loeme, et eesmärk on kunstiliselt kõrgetasemeliste etenduste ja muude kultuuriürituste korraldamine vene- ja eestikeelsele elanikkonnale ning klassikalise kui nüüdisaegse vene, eesti ja maailma dramaturgia tutvustamine. Elegantsema sõnastuse leiame teatri arengukavast, kus öeldakse, et Vene Teatri missioon on „Hoides ja arendades venekeelset teatrikultuuri Eestis, luua ja vahendada professionaalset, žanriliselt mitmekülgset ning publiku ootusi arvestavat teatrikunsti.“ Kas sellest piisab? Kas 21. sajandil piisab ühele teatrile eesmärgist, mis on täienisti teatrikeskne ega evi vähimatki ühiskondlikku ambitsiooni? – Võimalik. Oleneb sellest, kes otsustab. Seepärast sõnastame küsimuse teisiti: Kas Vene Teater ei võiks olla / püüelda / pakkuda enamat? Vene, eesti ja maailma dramaturgiat tutvustavad kõik kaheksa riigiteatrit, oluline osa on just vene dramaturgial ka Tallinna Linnateatri ja Theatrumi repertuaaris. Vene teatritraditsioonide alalhoidmise poole püüdlevad samuti paljud, on nn vene kool ja Stanislavskist lähtuv psühholoogiline realism ju ka mõlema Eesti teatrikooli vundamendiks. See tähendab, et kunstiliselt ei täida Vene Teater tühimikku kultuuriväljal. Keeleliselt? See küsimus on keerulisem. Õigupoolest oli ehmatav, et ei Vene Teatri arengukavas ega põhikirjas mainita integratsiooni ega lõimumist, lõimimist. Tõsi, kumbki sõna ei kanna endaga kaasas just kõige kirkamat ja reaalselt ühiskonnas toiminud lahenduste oreooli. Ent on siiski ootamatu, et haridussüsteemi keeleküsimuste kõrval pole Vene Teatri ja venekeelse kultuurivälja teema laiemalt sugugi aktuaalne. Kas lõimumisele ei aitaks paremini kaasa hoopis eestikeelsete teatrite etendustel venekeelse sünkroontõlke pakkumine? Majanduslikust aspektist oleks see igatahes soodsam, kui terve venekeelse teatri ülal pidamine. Kas Vene Teater on tänasel päeval eesti meele ja vene keele või vene kultuuritraditsiooni ja Eesti ühiskonna kohtumispaik, kus saab toimuda mitte üksnes info-, vaid ka kogemusvahetus? Julgeme kahelda. Kas Vene Teater on hääl ühiskondlikus dialoogis? Kas Vene Teater on kohal Ida-Virumaal? Aga Lasnamäel? Aga kõigi nende Ukraina sõjapõgenike juures, kes räägivad vene keelt? Nende juures, kes räägivad ukraina keelt? Kas Vene Teater pakub Eesti venekeelsele elanikkonnale oma identiteedi kujundamises ühendavat telge või loob ta niigi hajali kogukonda eraldiseisva elitaarse kildkonna neist, kel on harjumus, raha ja võimalused teatris käimiseks? Ja muidugi: kas praegu, mil Vene Föderatsioon jätkab sõda iseseisva Ukraina riigi vastu ning on kõige räigemal võimalikul moel rikkunud kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, ei ole tõsta pilk ja mõelda, kas üks teater, mis asub kiviviske kaugusel Vabaduse väljakust, ei võiks olla enamat? Kuidas panna see teater üht kultuuri tühistamata kõnelema paljudest? Kõnelema paljususest? Kõnelema ja tegutsema AVATUD TEATRINA, mis loob ühiskondlikus dialoogis, kultuuriväljal ja linnaruumis võimaluse erinevate keelte, kultuuride ja taustsüsteemide kohtumiseks.

AVATUD VASTUS

Vene Teatri eesmärk on olnud luua kohtumispaik neile, kes tunnevad ennast Eestis (ja eesti kultuuris) Teisena. Luua kaitseala ja sild. Täna, 2023. aasta mais, tuleb mõista, et enesemääratlus „teine“ ei ole sugugi ainult rahvuse küsimus. Enam ei saa me rääkida ainult eesti ja vene kultuuri kokku toomisest, vaid peame rääkima ruumist, kohast, teatrist, mis toob kokku erinevad Teised. Teatrist, kus kohtuvad need, kes tunnevad ennast tänases ühiskonnas võõrana. Ja võõrana ei tunne täna ennast ainult need, kes mõtlevad vene keeles, vaid ka need, kes elavad 50 kilomeetrit Tallinnast eemal. Ja need, kes tunnevad, et nende häälel pole ühiskondlikus debatis jõudu. On teisi, kellega me nõustume ja teisi, kellega ühise keele leidmine nõuab pingutust. Teiste hulgas on teised, kes ootavad kunstilt enamat meelelahutusest, mille turundustekstid kinnitavad kui ühest suust, et teos peegeldab tänapäeva ja teemaks on inimestevahelised suhted. Teine on seega ka see, kes usub, et kunsti ülesanne pole üksnes maailma peegeldamine, vaid püüd seda muuta. Muidugi on need Teised erinevad. Muidugi on nende vajadused erinevad. Muidugi on nende ühte ruumi toomine keeruline, ehk peaaegu võimatu. Aga kaasaegne (teatri)kunst peab leidma vahendid, et raputada endalt metropoliitne elitaarsuspitser ja tegutseda ruumide looja, mitte piirajana. Ei Rooma linna ega Avatud Teatrit ehitata ühe päevaga. Tänasest Vene Teatrist saab teater, mis jääb truuks oma algsele ja kõige fundamentaalsemale eesmärgile – tuua kunsti vahenditega ühte ruumi TEISED. Vene Teatrist saab AVATUD TEATER. Teater, kes annab hääle. Teater, kes otsib neid, kes tema juurde ei jõua. Teater, kes paneb saalis prožektorid põlema ning küsib, miks on siin just need inimesed, aga mitte teised. Ja ei küsi mitte retooriliselt, vaid teades ja teadvustades, et iga inimene, kes on kunsti juurde juba jõudnud, võib tuua kaasa kellegi, kes usub, et tema siia ei kuulu.

Teatri nime muutmine on möödapääsmatu. Täpselt nii, nagu “Gloria Palace” peegeldas oma aega ja nagu Vene Teater tähistas aastakümneid ühe kultuuri mahtumist teisesse, peab teater uude aega astudes võtma vastu julge otsuse ja valima endale nime, mis peegeldaks meie aja suurimaid väljakutseid. Käesolevas tekstis nimetame teatrit Avatud Teatriks (ingl. k Open Theatre; vene k Открытый Театр), samuti võiks kontseptuaalselt sobida nimeks Avalik Teater (Public Theatre) või Teine Teater (The Other Theatre). Nimede Avatud Teater / Avalik Teater taustal võib aimata Jürgen Habermasi, Henri Lefebvre, David Harvey, Richard Sennetti, Jane Jacobsi ja teiste avatuse ja avalikkuse sõnastajate hääli. Millist nime teater tulevikus kandma hakkab, see selgub siis, kui tulevik pärale jõuab. Praegu kätkeb nimi ühtaegu printsiipi ja eesmärki. Avame!

AVATUSEST See võib esmapilgul kõlada enesestmõistetavusena, isegi tühisena, kuna avatus on väga laialt kasutusel olev mõiste, mida võib leida peaaegu igast eluvaldkonnast – Eesti Pangaliit räägib avatud pangandusest, Eesti Teadusagentuur avatud teadusest, Riigikantselei avatud valitsemisest ja ülikoolid avatud ülikoolist. Avatud võivad olla nii uksed kui ka talud, nii noortekeskused kui ka ateljeed ning avatus võib olla markeeritud isegi nimes – Avatud Eesti Fond või Avatud Eesti raamatusari. Eesti Keele Seletav sõnaraamat annab aimu, et avatus on avatud olek. Olek – seega midagi muutuvat, teisenevat, pidevalt protsessis olevat. Ja avatud – seega on kuskil mingi ava, pilu või avaus, selle kaudu pääseb ligi, midagi muutub tänu avale ligipääsetavaks. Lisaks tuleb märkida, et kui midagi on ava-tud, siis on see ka teh-tud ehk keegi pidi selle ava looma ja seda ka lahti hoidma. Ühesõnaga kätkeb avatus kolme olulist tahku: kellegi teadlike otsuste-valikute tõttu (avatus on teh-tud) hoitakse aktiivse ja järjepideva tegemise käigus (avatus on protsess) lahti mingisugust ava (avatus on ligipääs).

AVATUD TEATER

Avatud Teater on raam. Raam, mis ümbritseb teatrit kui kunstiteost, kunstilist tervikut. See tähendab, et me loome struktuuri, mis ümbritseb erinevaid teoseid. Struktuuri, mis vormub põhimõtetest, määratud tegevustest ja kunstilistest lähtekohtadest ning lubab seejuures sündida mitmekülgsel repertuaaritervikul, kuhu on oodatud ja kutsutud väga erinevad kunstnikud, väga erinevad käekirjad, väga erinevad loomingulised impulsid. Teater on suurem kui hooaja jooksul esietendunud lavastuste summa. Teater moodustub igast avalikust väljaütlemisest, tööpõhimõtetest, plakatitest, reklaamtekstidest, piletimüügikeskkonna kasutajamugavusest, maja avamisaegadest, igast teatris töötavast ja teatris käivast inimesest ja isegi sellest, kas kõige libedamal ajal on teatriesine kõnnitee puhas. Teater on tervik. Teater on teos. See tähendab, et loominguline meeskond (eesotsas loominguliste juhtidega) peab panustama lisaks laval toimuvale ka laiemasse tervikusse ning kureerima teatri tegevust lähtuvalt ühest visioonist, sõnumist, lähtekohast. Meie jaoks on see lähtekoht avatud teater. Avatud teater on raam, mis kõneleb meie ajast: 21. sajandi maailma väljakutsetest, koostööst kui ainsast tõepoolest edasiviivast jõust. Kaasavusest, läbipaistvast organisatsioonikultuurist, jätkusuutlikkusest, ajakohasusest ja mitmekesisusest nii loomingu, loojate kui publiku osas. See on raam, mis näitab ühe väärika ajalooga institutsiooni julgust tulevikule otse silma vaadata ja astuda harjumuspäraselt kohalt, millele viidatakse regilauludes sõnadega “keskmised koju tulevad”, otse (Eesti) teatri- ja kunstiskeene kaptenisillale. 21. sajandi teater ei ole koht üksnes lavastuste loomiseks, vaid ühiskondlik organisatsioon, mille roll ja ülesanded ulatuvad julgelt üle teatrisaali ukse. Tänavale. Trepikotta. Ja parlamenti.

AVATUD HOOAEG

Me usume, et tuleb leida tasakaal traditsiooni ja eksperimendi vahel. Me ei pelga teatrit, kus lavale tuleb näitleja, kes tunneb oma rolli peensusteni ja avab mängides vaatajaile ukse kangelase omailma nii, et tollest saab etenduse jooksul otsekui vana tuttav. Ei pelga ka teatrit, kus huumor ja kõrge kullaprooviga nali tõstavad argipäevast väsinud suunurgad pilvedeni või sellist, mis laseb kohtuda seletamatu kurjusega, mis on kehastunud värsse lennutavaks ja oo-kui-sümpaatseks küürakaks kuningaks. Ent samas ei pelga me ka teatrit, kus esietenduse eel ei ole paberil kirjas mitte ühtegi repliiki ning kus esimese vaatuse alguses eesriie ei tõusegi. Me usume, et üks hooaeg saab ja peab olema vormiliselt mitmekülgne. Euripides, Shakespeare, Tšehhov, Ibsen, Williams, Tammsaare, Kitzberg ja paljud teised, keda nimetame klassikuteks, on tabanud oma teostes midagi aegadeülest. Selliste teoste selgroog on sedavõrd tugev, et nende järjepidev tõlkimine ja avamine uuteks teatriilmadeks on nõudlikult inspireeriv ja samas lõputuid võimalusi loov. Lood, mida me tunneme tänu ühisele kultuurimustrile, võimaldavad julgemaid tõlkeid ja tõlgendusi lavastusteks ja aktsioonideks. Meie aeg pakub ja nõuab suuri narratiive. Seepärast peab igasse hooaega kuuluma vähemalt üks teos, mille algaineks on mõne antiikkirjaniku tekst, eepos või müüt – nii näiteks Euripidese “Trooja naised”, sumerite “Gilgameš” või – miks mitte – Johannese ilmutusraamat. Lavastuste kõrval kujundavad Avatud Teatri hooaega aktsioonid, mille ette ennustamine on pea võimatu, sest nende ellu kutsumine lähtub hetkeolukorrast. Aktsioonist saab Avatud Teatris ka üks prooviprotsessi osa. See tähendab, et iga loominguline meeskond loob oma teema avamiseks, mõnele küsimusele vastuse leidmiseks või avastuse katsetamiseks aktsiooni, mille vorm vastab just antud prooviprotsessi vajadustele. Avatud Teatri esimene hooaeg ehitab sildu üle ja läbi aegade ning nende vahele, keskendub unustusele, utoopiale ja uuestisünnile, kui kolmele inimeseks olemise sambale, mille kuju ja kõrgus on igaühel erinev, ent puudugu või üks kolmest – me kukume. Unustus muudab meid inimesteks, utoopia hoiab meie inimlikkust ja uuestisünd on võimalus kahelda, ümber otsustada.

AVATUD MEESKOND

Meeskond on nagu turuplats / kogukond / ühiskond – see peab koosnema erinevate teadmiste, oskuste ja taustsüsteemidega loojatest, kes saaksid kohtuda ja üksteist inspireerida. Avatud Teatri loomingulisse tuuma kuulumise põhieelduseks ega tõkkeks ei ole teatrikooli diplom või selle puudumine. Oluline on tuua kokku meeskond, keda intrigeerib teatri mängumaailmade lõputus, kes on valmis teatri algosakesteni lahti võtma, neid osakesi uutesse mustritesse laduma ning otsima seda, millele nime veel anda ei oska. Meie meeskonda kuuluvad näitlejate kõrval – nendega aktiivses dialoogis – tantsijad, kunstnikud, kirjanikud, arhitektid, urbanistid, sotsioloogid, aga ka reaalteadlased, arvutimängude loojad ja paljud teised. Ajas, kus reaalse ja virtuaalse, loodusliku ja tehisliku, poliitilise ja poeetilise piirid on hajusamad kui iial varem, loob erinevate kogemuste ja oskuste dialoog võimaluste ahela, mille tulemusi ei ole võimalik juba olemasolevate valemitega ennustada. Meie meeskond areneb koostöös, ent samas on oluline pidev teadlik ja sihipärane töö iga kunstniku isikliku arengu nimel. Olgu selleks näitlejate osalemine rahvusvahelistes õpitubades, mille teemaks võib vabalt olla nii Mihhail Tšehhovi psühholoogiline žest, Meisneri tehnika kui Kirde-Aafrika rahvaste laulukunst või mõne meeskonda kuuluva skulptori või arhitekti residentuur mõne oma ala tipu juures – me teame, et iga osa loob tervikut. Meie meeskond kaasab iga lavastuse ja aktsiooni loomisesse inimesi, olgu nad professorid või argipäeva asjatundjad, kes aitavad avada uusi perspektiive ning luua strateegiaid uute kohtumiste toimumiseks. Avatud meeskond loob loomingulise juhuse. Avatud meeskond loob võimaluse leida uut. Avatud meeskond loob katkematu kutse koostööle. Me loome ansambli, kes on valmis maailma mitte üksnes peegeldama, vaid ka muutma.

AVATUD KOHTUMISED

Me peame üles leidma need, kes meie juurde ei jõua. Igal hooajal tuleb ette võtta aktsioone, mis viivad meid Vabaduse väljaku äärest eemale, viivad Tallinna kaugematesse linnaosadesse, magalarajoonidesse, linnaäärsetele rohumaadele või teistesse asulatesse. See tähendab, et me peame looma ruume kohtumiseks ka mujal kui teatrisaalis. Me peame looma vahealasid, kuhu inimesed võiksid sattuda, juhuslikult sisse astuda, kus argireaalsus on nihestunud ning kus on loodud võimalus kohtumiseks. Me peame tegema esimese sammu. Vahepeal küllakutsest lihtsalt ei piisa. Tuleb ise kohale minna ning näidata, et karta pole midagi. Et teater / kaasaegne kunst ei ole arusaamatu ja hirmutav, vaid võib pakkuda kõigile ja kuhjaga. Aga ka seda, et kaasaegne kunst sünnib kunstniku ja ühiskonna dialoogis. Tuleb astuda samm lähemale neile, kelle jaoks meie oleme võõrad. Tuleb otsida ühenduskohti, tuleb näidata, et meil on üksteiselt midagi õppida. Et ainult läbi kohtumiste, kokku saamiste ja kokku tulemiste võime me jõuda paremasse homsesse. Avatud Teater tähendab pidevalt esimese sammu astumist, isegi siis, kui lootust teiseks sammuks ei ole.

UTOOPIA SAATKOND

Utoopia Saatkond on esimene samm kohtumiste kureerimisel, avatud formaat, mille eesmärk on luua potentsiaalne ruum. See on positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala, kus leiavad oma koha ideed, mis on ehk liiga metsikud, et sobida pika ja kuulsusrikka ajalooga ajalehtedesse, liiga lennukad, et kõlada poliitikute õlitatud huultelt, liiga poeetilised, et leida lugejaid interneti hämarais olmekoopais, kuid ometi liiga ilusad, liiga valusad ja liiga olulised, et need sõnastamata jätta. Utoopia saatkond võib tekkida igal hetkel ja igal pool. Ükski ruum pole saatkonna jaoks liiga väike ning ükski kellaaeg liiga hiline. Esimest korda avasime Saatkonna uksed 2023. aasta mais, rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista.

PARAAD → AGA MINA, MAAILM, MA NÄEN SIND

Avatud Teatri aktsioon “Paraad”, mis järgib Joseph Beuysi kuulsat loosungit "Igaüks on kunstnik", muudab terve linna teatrisaaliks, haarates enesesse tuhat Lasnamäe inimest. Üks linnaosa jälgib korteriakendest ja kõnniteedelt, tribüünidelt ja rõdudelt üht linnaosa. Oma linnaosa. Paraadi eesmärk ei ole kuulutada ühte sõnumit, mis oleks kõigist teistest parem või õigem. Paraadi eesmärk ei ole näidata sõjalist võimu. Paraadi eesmärk ei ole tähistada ühtki ajaloolist tähtpäeva. Paraadi eesmärk ei ole tõsta esile ühe valitud ühiskonnagrupi muresid ja rõõme. Paraadi eesmärk ei ole esitleda värvilisest siidist kleite ja hästiistuvaid ülikondi. Paraadi eesmärk on tuua kokku üks kogukond. Paraadi eesmärk on tuua kokku üks kogukond kogu selle rikkuses ja vaesuses, õnnes ja rõõmus, nooruses ja vanaduses, unistustes ja hirmudes, lolluses ja tarkuses, uhkuses ja alandlikkuses. Paraadi eesmärk on luua ühekordne sotsiaalne skulptuur. Ajutine ja liikuv Hiina müür. Müür, mis ei eralda, vaid ühendab. Paraad kulgeb läbi Lasnamäe ja lõpeb suure kogukondliku piknikuga.

AVATUD UURIMUS

Igast teosest, mis Avatud Teatris sünnib, peab meeskonna koostöös valmima ka toimetatud dokumentatsioon, mis avaldatakse trükis ja/või virtuaalselt eesti ja vähemalt ühes võõrkeeles. Doktoriõppe nominaalaeg on neli aastat, seega usume, et näiteks kaheteistkümne liikmeline loominguline meeskond peaks suutma neli kuud vältava ettevalmistus- ja prooviprotsessi käigus koguda ja analüüsida vähemalt doktoritöö mahu poole püüdleva hulga materjali. Lühem prooviprotsess tähendab ehk lühemat dokumentatsiooni, aga kindlasti mitte dokumentatsiooni puudumist. Looming on uuring ja siinkohal ei ole küsimus mitte korrektsetes viitesüsteemides ja lehekülgede pikkuses kasutatud kirjanduse nimekirjas, vaid sisulise töö mõtestamises, kaardistamises ja järgmisteks uurimis- ja loomeprotsessideks salvestamises. Dokumenteerimine on meetod, aga ka eeldus meetodi loomiseks. Oluline on leida salvestamiseks õige vorm, nii et seeläbi võiks areneda näiteks trupi psühhofüüsiline treeningsüsteem, tekstiloome strateegiad, kontakt kogukonna ja publikuga või ka teekonnal kogutud teadmiste maht ja kvaliteet.

AVATUD KOOSTÖÖ

Avatud Teatrit ei ole võimalik luua üksi. Võrgustik, mis moodustub teatri ümber, peab olema tihe, mitmekülgne ja laiahaardeline. Mida suurem on teatri haardeulatus, seda lihtsam on valmistuda igaks uurimisretkeks tundmatusse, igaks juhuslikuks kohtumiseks. Tuleb leida vorm, kuidas luua sümbioos, mis avaldaks positiivset mõju nii Avatud Teatrile kui partnereile. Oleme oma senises töös loonud sildu mitmete organisatsioonidega, kellega soovime koostööd jätkata ja tihendada: Eesti Vabaühenduste Liit, Rakendusliku Antropoloogia Keskus, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Õiguskantsler, Riigikantselei, aga ka Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Kunstiakadeemia. Me usume, et vaid teater, mille taga, all, sees või kõrval on avar ja ulatuslik niidistik erinevatesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse, suudab töötada avatuse põhimõtteid silmas pidades. Vaid üheskoos on võimalik avada kunsti tõeline potentsiaal. Oluline on koostöö üldhariduskoolidega, kus toimub üleminek eestikeelsele õppele. Kuidas Avatud Teater selles tingimata keerulises protsessis koole saab toetada me veel ei tea, aga me otsime võimalusi ja leiame need. Ja muidugi rahvusvaheline koostöö. Avatud Teater võtab Tallinnas vastu lavastusi Euroopast ja maailmast, töötab koos erinevate kunstnike ja institutsioonidega, kes jagavad meie avatuse põhimõtet. Sildade ehitamist alustame sealt, kus kunagi pooleli jäime – Pariisist – ja sealt ainult edasi.